Kodu on ikka kõige armsam!!!

Nii nüüd olen ma siis tagasi kodus. Saabusin eelmise neljapäeva (29.05) öösel ja kohe järgmisel päeval läksin tööle. Jätsin kõigiga hüvasti peale loenguid ja juba olingi kella üheteistkümneks Eestimaa pinnal tagasi. Reedel toimus muljetamine ja ei teadnudki kohe millest alustada, osa inimesi isegi jälgisid minu blogi ja seda lihtsam oli rääkida. Üritasin blogi ikka järjepidevalt pidada ja hakkan seda nüüd ise ka läbi vaatama, et mis ma siis siia kirjutasin, endalgi on huvitav tagantjärgi lugeda.
Nädalavahetuse veetsime Saaremaal Tõnise perega, see oli väga mõnus tagasi tulekuga kohanemiseks - super head söögid, veelgi parem seltskond ja mõnus ilm, et natuke päikese käes lesida.
Eile ja täna olid siis esimesed tõsised tööpäevad, tööd on küllaga, mida tagantjärgi ära teha. Hea on saada töörütmi tagasi, kuid veel parem on teada, et mind ikka natuke igatseti ka taga :)
Suurem väsimus hakkab ka vaikselt üle minema, olen saanud ennast välja magada. Pean veel kirjutama tagasisidet Norra nende programmi kohta ja siis nad saadavad mulle tunnistuse taganjärgi postiga.
Kodus on nii hea olla... seal oli tore kuid kodus on alati veel toredam ja tunned end lõõgastunult. Ja näha kõiki sõpru ja peret... see on nii mõnus tunne :)
Üritan ka kodus olles oma blogi jätkata, kuigi kuna ilmad on head, siis on raske ennast sundida vabadel hetkedel arvuti taha tulema.
PS: Ma ei ole pilte blogile enam lisanud, sest sellelt lingilt mille paremalt poolt leiab on kõik Norraga seotud pildid, kui on huvi. Lisan sinna veel pilte aja jooksul ja loodan et teised programmis osalenud lisavad ka.

Nädalavahetus mägedes

Nädalavhetusel käisime siis mägedes, mis asuvad Valdresflya alal ja sõitsime Jotunheimeni ning möödusime ka ühest kõrgeimast mäest (Galdhøpiggen 2469m). Mägedes oli lumi 2-3 meetrit kõrge. Põhimõtteliselt rändasime me kahe päevaga suvest talve ja siis tagasi ning sinna vahele jäid ka kevad, sügis – kontrast oli suur.

Lõpp sihtpunkt oli laupäeva õhtul jõuda mägimajja, mis oli kena ja seal oli saun, suur köök, neli magamistuba, elutuba ja veel mõningad toad, kogu sisustus oli puidust. See maja ongi kasutusel vaid mõned korrad aastas kui omanikud käivad puhkamas ja nad on nii head inimesed, et lasevad tuttavatel seda maja ka kasutada - for free. CIF koosviibimised on seal olnud juba kuus aastat järjest. Maja näeb välja nagu uus, kuid on ehitatud 1995 aastal, sest ta ei ole aastaringseks kasutamiseks.

Laupäeval (24.05) teel mägedesse külastasime Lillehammeri suusaküppemäge, kus toimusid 1994. aasta taliolümpiamängud ja käisime vabaõhu muuseumis, mille nimi on Maihaugen. Külastasime ka samas piirkonnas ajaloomuuseumit, mis näitas Norra ajalugu läbi aegade. Vahepeal tegime palju peatusi, et nautida erinevaid vaateid. Pooled meie grupist ei olnud enne lund näinud, see oli eriti huvitav kogemus nende jaoks.

Õhtul kui jõudsime mägimajja, siis valmistasime koos kokaga, kes oli ka ühtlasi meie autojuht, üheskoos õhtusöögi – aasiapärase. Peale õhtusööki käisme saunas ja nautisime veini.

Pühapäeval liikusime teist teed mööda tagasi, esimene peatumispaik oli Norra Beitstølen Healthsport Centre (http://www.bhss.no/), füüsilise liikumispuudega täiskasvanutele, kuid sageli ka mõõduka vaimupuudega inimestele. See oli väga suur ja suurepärase asupaigaga taastusravi keskus, mida ümbritsevad mäed ja kunid vaated. Selle keskuse pindala ja haldusala on ka väga suur. Tagasiteel tegime ka peatusi ja lõuna ajal pidasime pikniku järve ääres. Tagasi peredesse jõudsime kella kaheksast õhtul, sõitsime palju ja enamuse ajast veetsimegi minibussis. Ilmaga meil esimesel päeval eriti ei vedanud, sest sadas ja oli külm, kuid laupäeval oli mõnus päikesepaisteline ilm. Enamik meist said mägedesse minekuks riided ja jalanõud peredest, sest kellegil ei olnud talveriideid kaasas ja minu riided olid väga mugavad ja soojad, vihma kindlad - suured tänud minu perele.

Esmaspäeval (26.05) käisin individuaalsel kokkuleppel ühes haiglas – Diakonhjemmet Hospital ja kohtusin sealse sotsiaaltöötajaga, keda intervjueerisin. See oli huvitav kohtumine, minu jaoks üks kõrghetks selle programmi jooksul, sest see on ikkagi minu tegelik huvi, kuidas sotsiaaltöötajate töö on Norra haiglates korraldatud. Selle kohta teen loomulikult eraldi kokkuvõtte töö ja enda jaoks. Vestlesime terve hommikupooliku ja sain temalt viitedi erilalastele materjalidele. Pealelõunal käisime Rahvusvahelises Sotsiaaltöötajate Föderatsioonis (International Federation of Social Workers; http://www.fo.no/), kes tegelevad töötajate õigusküsimuste ja kaitsega.

Õhtul käisin Hannega jällegi tango kursusel, kus seekord oli minu juhendajaks üks kogenud tantsija - sain individuaalset õpetamist. Nüüd ma oskan juba isegi tantsida, põhisamme.

Täna külastasime Bærum kommuni, kus meile räägiti natuke puudega inimeste toetuste süsteemis ja külastasime ka Bærum kommuni töökeskust, kus töötavad vaimupuudega inimesed. Selle töö eest saavad nad raha ja neid tooteid, mida nad teevad müüakse spetsiaalses poes ja ka osades teistes poodides. See töökeskus on riigi poolt rahastatud, nagu kõik sotsiaalteenused Norras (http://www.baerum.kommune.no/). Peale seda käisime ka päevakeskuses sügava liikumis ja vaimupuudega inimestele – Fagnatun dagsenter.

Täna õhtul oleme kutsutud Hara perre õhtusöögile, läheme koos Hannega. Õhtsöök tuleb Kreeka pärane, tegelikult lähen seda Harale appi valmistama.

Nüüd ongi jäänud vaid paar päeva veel ja siis olengi tagasi teel koju. Homme ja neljapäeval on veel loengud, asutuste külastusi enam ei ole. Aeg on siin ikka lennanud ja kui ma koju jõuan siis hakkan alles täpsemalt seedima kõike seda, mis oleme siin teinud, sest infot on nii palju ja ka uusi tuttavaid ning küllakutseid siia tagasi J

Ma arvan, et teen järgimise sissekande lennujaamas. Aga nende päevade jooksul üritan veel teistelt osalejatelt saada nii palju pilte kui võimalik oma arvutisse enne kui lahkun ja loomlikult ka kõikvõimalikke andmeid, kontakte.

Tagant järgi sissekanded viimase nädala kohta....

NB! Kõige pealt pean mainima seda, et mul ei ole enam nii head võimalust internetti kasutada kui enne ja selle pärast olen sissekandeid teinud wordi dokumenti ja panen nüüd kõik korraga netti üles.

Suured pidustused on nüüd möödas ja järgnevaks kaheks nädalaks kolisin uude perre elama.

1814a. 17. mail võeti vastu Norra konstitutsioon, Christian Frederik valiti sõltumatu, vaba Norra kuningaks ja 17. mai oli tõesti erakordne ja suur üritus, millest osa saamine oli tore. Norras

ei ole kombeks

rahvuspäeval viia tänavatele sõdureid ja soomukeid, tänaval käivad hoopis lapsed hoides lippe kõrgel. Me saime pileti, mis võimaldas olla palee ees ja näha kuningaperet lähemalt.

Laupäevane ilm oli üle ootuste külm, kuid tänu mõnusale seltskonnale oli see täitsa nauditav. Peale lõunal hakkas ilm natuke paremaks minema, sadu jäi järgi ja siis viidi meid Oslo kontserdimajja (vana) ühele kontserdile, kus esinesid keskkooli lapsed ja Oslo Sümfoonia orkester. Seejärel läksime omalkäel avastama elu kohvikutes ja pubides, käisime Victoria nimelises kohas, kus on pea igal õhtul jazzi kontserdid ja sissepääs on mõistliku hinnaga. Kahjuks jõudsime sellel korral sinna kontserdi lõpuks, nägime ainult kahte viimast lugu.

Pühapäeval (18.05) kolisin uude perre, mis on hoopis erinev eelnevast. Nimel veedan järgnevad kaks nädalat koos perega, kus on ema ja 2 last. Ja Hanne tundub esmamulje järgi olevat väga energiline ja lõbus inimene. Ma sain omaette toa ja elamine on kena. Kuid negatiivne asi on see, et neil on küll internet, aga see arvuti on laste toas, ei ole enam seda luksust, mis eelmises peres, et mul oli wifi, kuid ega see ei ole ka peamine. Minu uus pere ema tegeleb tantsimisega ja ta viis meid esmaspäeva õhtul ühte tango tantsu kohta. Saime selgeks põhitõed, mis olulised tango tantsimiseks kuid et tõesti tantsida selleks läheb vaja aega ja aastaid.

Esmaspäeval (19.05) olid meil loengud ja meil oli workshop teaching drama. Loenguid viis läbi Norras magistri õppe saanud tudeng, kes on hetkel sunnitud jääma siia riiki kuna tema kodumaa on suletud. Meile õpetati seda meetodit lastega tegelemiseks, kes elavad näiteks Gazas. Kuidas töötatakse sealsete lastega selle meetodi abil.

Teisipäeval (20.05) räägiti meile narkootikumidest ja sõltuvus probleemidest, nende ravist ning selles rääkis Iren Magnusson. Norras on olemas inimesed, kes töötavad narkomaanidega tänaval, nad üritavad neid aidata ja vajadusel annavad erakorralist abi. Nad kannavad kaasas meditsiinilist varustust ja on tavaliselt tänaval kahekesi. Ühesõnaga on see selline kõige viimasem aste tegelemaks narkomaanidega, kes on lõpetanud tänaval. Nad nimetavad ennast tänava töötajateks (street worker). Nende töö on seotud inimestega, kes tahavad, et neid aidatakse - see oli jällegi huvitav teema.

Peale lõunal räägiti meile hooldus- ja kasuperedest Gro Berge poolt, kogunesime pealelõunal tema poole ja peale seda oli õhtul koosviibimine peredega, kelle juures elame ja saime ülevaate selle kohta mis meid sellel nädalavahetusel ees ootab. Nimelt läheme laupäevaks ja pühapäevaks mägedesse. Meile anti info milliseid asju on vaja kaasa võtta ja valimistati ette, et seal on väga külm ja ka palju käimist. Peale koosviibimist läksime Hara pere juurde koos Eminega ja vaatasime eurovisiooni poolfinaali ja Eesti ei saanud loomulikult edasi nagu koik juba teavad, aga ma elasin siis kaasa Kreekale ja Norrale.

Kolmapäeval (21.05) käisime Akeshus kriminaalhooldus teenustega tutvumas. Külastasime asutusi ja meile räägiti lähemalt selle kohta, milliseid süsteeme rakendatakse reaalse vangistuse asemel kergemate kuritegude puhul. Vestelsime ka ametnikega, kes seal töötavad ja hea ülevaate selle kohta, kuidas süsteem toimib (http://www.kriminalomsorgen.no/). Peale seda läksime samas piirkonnas politsei jaoskonda, mille juures on lastekaitse teenus. Tegu on erakorralise teenusega lastele, kui juhtub midagi kodudes või tänavatel siis neil on olemas 24 h valves kaks sotsiaaltöötajat, kes lähevad politseiga kaasa kui midagi juhtub ja seotud lastega. Neid kuulates jäi küll mulju et siin on ikka kõik tõesti täielikult ära korraldatud, alates sellest hetkest kui juhtub midagi erakorralist on olemas spetsialistid, kes hakkavad lapsega tegelema. Viimane külastus kolmapäeval oli naiste kriisikeskusesse, mis on sisuliselt naiste ja laste varjupaik.

Neljapäeval (22.05) käisime Diakonshjemmet University Colleges, kus rääkis prof Gurid Askeland Rahvusvahelisest sotsiaaltööst. Ta tõi võrdluseks näiteid, kuidas erinevad riigid lähtuvalt oma kultuurist tegelevad probleemide lahendamisega ja et näiteks Norras toimivat hoolekande süteemi ei saa teistes riikides täielikult kasutada, vaid mingeid teatud osi sellest vastavalt riigile ja võimalustele. Rohkem infot on võimalik leida internetist (www.ifsw.org).

Õhtul viis Hanne meid salsat tantsima ja seal olid enamik profesionaalsed tantsijad, kes nautisid tantsimist täielrinnal.

Täna veetsime hommikupooliku loengus, mis oli jälle läbirääkimiste ja vastandamise kohta. Jälle selle pärast, et sellest meile enamasti räägitaksegi ja kõik on sellega seotud. Peale lõunal läksime Bredtveit naiste vanglasse. See vangla meenutab esmamuljel küll pigem hotelli, kuna tingimused elamiseks seal on väga head, kuid siiski on see vangla, kus iga sinu liigutust jälgitakse ja side välismaailmaga on piiratud (nädalas 20 min telefoni ja 1 kord külastajad). Aga nende eesmärk on pigem vange rehabiliteerida, et nad oleks võimelised ühiskonda tagasi minnes toime tulema ja ei pöörduks vanade eluviiside juurde. See on ainuke naiste vangla Norras ja seal on 46 kohta, ühesed kongid. Kuritegevus naiste hulgas on madal ja enamasti kasutatakse muid alternatiive enne reaalse vangistuse rakendamist.

Õhtul käisime Hara (kreeka) perega ja Eminega Askeri kõrgeimas punktis, mis on 350m. Tegime mõnusa jalutuskäigu kõrgustesse, kust avanes imeline vaade Oslo fjordidele.

Minu ja Hara pered on head sõbrad ja elame lähestikku, nii et me külasatame teineteist tihedalt ning meie pered korraldavad üritusi koos, õhtusööke, mägimatku ja tantsuõhtuid. Ma saan kogu grupist peamisel läbi Haraga ja Eminega (türgi), kes elab ka samas kandis nii et teda on kerge kaasa võtta kui läheme kusagile.

Ja homme läheme mägedesse, kui pühapäeval tagasi tuleme siis kirjutan muljetest, kui ma olen selleks voimeline. Asjad on juba pakitud ja soojad riided valmis, sest seal on kindlasti külm ja lund.

Koolinädal :)

Niisiis olen see nädal laisk olnud sissekannete osas kuna on olnud üsna varajased tõusmised igapäev ja seetõttu ka õhtul väismus peal, mis on ajanud vara voodi.
Teisipäeval oli meil hommikul loeng lastekaitse osas ja prof Helga Johannesdottiriga, kes on pärit Islandilt, kuid elanud aastakümneid juba Norras. Sain temalt ühe haigla sotsiaaltöötaja kontakti, kellele kirjutasin kirja selle kohta, et soovin temaga kohtuda kui võimalik ja vestelda tervishoiu sotsiaaltööd puudutavatel teemadel. Kuid tänaseni ei ole ta kahjuks minu kirjale veel vastanud, aga mis seal ikka ootan kuni esmaspäevani.
Sama päeva õhtul oli esimene koosviibimine ühe CIF liikme Gro pool, kus tegin ettekande Eesti kohta ja rääkisin ka oma tööst. Koosviibimisel olid kõik selle aastal osalejad, CIF Norra korraldajad ja meid majutavad pered, see oli väga mõnud õhtune koosviibimine.
Kolmapäeval ja neljapäeval oli meil workshop prof Elisabeth Grönning´uga. Me õppisime meetodit, kuidas väikelastega suhelda mänguasjade ja nukude abil, kuidas saavutada kontakti ning millistel puhkudel kasutatakse seda meetodit Norras lastega töötades. Eks see oli algul veider hakata kaltsunukudega mängima, aga vähemalt sai nalja ja ehk läheb seda meetodit edaspidi vaja ka, kuid arvan siiski et sellise meetodi kasutamiseks ei piisa vaid kahest päevast, vajalik on tõsisem ettevalmistus.
Peale workshopi käisme kahel päeval veel ka Norra austatud dramaturgi Henrik Ibseni muuseumis, mis asub samas majas kus Ibsen elas Norras peale 27 aastast äraolekut. Nad on praktiliselt restaureerinud korteri, milles ta elas koos abikaasaga. Selles muuseumis on giidiga ekskursioonid, mis hõlmab ka korteri külastust. Muuseumis oli ka palju huvitavat lugemist ja lühifilm Ibseni elust (http://www.ibsenmuseet.no/).
Eile käsime õhul ka veel ühte demontstratiooni aktsiooni vaatamas Palestiina toetuseks. Saime rohkem aimu sellest, millises olukorras on Palestiinast pärit inimesed ja milliste probleemidega nad seisavad silmitsi täna.
Peale seda käisme õhtul jazz cafes koos Kreeka ja Türgi tüdrukuga...kellega ma peamiselt siin olengi hakanud suhtlema ja aega veetma. Ja meie järgmised pered on ka samas kandis, nii et üks suund kooli ja koju.
Täna Askeri kohalikus omavalitsuses ja meile tutvustati põgenikega tehtavat tööd ja põgenikelaagreid. Eelmisel aastal tuli Norra ligi 6000 põgeniku ja see aasta on see prognoositav arv kahekordne, kuid neist saavad Norras elamiseks loa vaid väga väike protsent. See on väga suur töö, mida nad teevad ja ka keeruline. Me külastasime kooli, kus toimub noorte õpe, kes saavad positiivse vastuse Norra jäämiseks. Nad peavad läbima 2 aastase programmi, mille alla kuulub norra keele, kultuuri ja üldse hariduse saamine ning tööl käimise harjutamine. Ühesõnaga väga põhjalik programm, et põgenikke paremini ühiskonda integreerida, enne kui nad saavad täisväärtulikeks Norra elanikeks.
Täna nägin ära ka oma järgmise pere, kus hakkan elama, see ongi Askeris ja Hanna töötab samas kohalikus omavalitsuses, mida külastasime.
Homme on Norra jaoks väga oluline päev 17. mai, mis on rahvuspüha ja toimub paraad Karl Johans gatel. Kahjuks lubab hommseks siin üle 15 aasta kõige jahedamat ilma 17. mail, vaid ligi 10 kraadi, seega tuleb oma kohvrist välja otsida soe mantel. Lõuna ajal läheme cafesse ja siis on kavas õhtul jazz kontsertile minek.

Esimene nädal on seljataga...

Täna on Norras vaba päev, mingid pühad... ärge küsige täpselt ei teagi, aga see peaks olema midagi üsna tavalist, et neil on lisa vabapäev esmaspäeval - või miskit taolist, see ei ole otseselt rahvuspüha.
Nii siis, täna näitasid Kirsten ja Ole mulle selle kandi loodust, kus ma elan hetkel, Siggerudi ümbrust, see asub ligi 25 km kaugusel Oslo kesklinnast. Pealelõunal käisime järve ääres piknikul ning hiljem tegime jalutaskäigu suvilate rajoonis. Need suvilad on üsna omapärased ja unikaalsed Norras, sest tavaliselt on suvilad erineva suurusega ja pigem suured nagu elumajad. Selles piirkonnas järve ääres on, aga kõik suvilad vaid 30 ruutmeetri suurused. Sest ligi kolm põlvkonda tagasi said pered selle ala suvilate ehitamiseks teatud tingimustel ja need olid, et suvila võib olla vaid 30 ruutmeetrit, seda ei ole võimalik kasu eesmärgil müüa, vaid ainult pärandada järgnevatele põlvedele või kui ei ole järglasi, siis sellest samast asulas valida pere, kes hooldamise üle võtab jne. Need reeglid kehtivad tänaseni ja nüüdseks kuuluvadki need suvilad kolmandatele põlvedele. Majad on väikesed, kuid väga detailselt ehitatud, kaugemalt vaadates tundub see olevat nagu küla tavaliste majadega. Kohati tekib tunne, et seal nendes suvilates elavad pigem väikesed inimesed.
Lisan mõned pildid ka, kuid ei tea kas sealt on võimalik aru saada nende majade tegelikku suurust.
Õhtul käisid külalised, pere poeg ja tema naine - õhtusöögil. Nende poeg ja minia töötavad ka sotsiaaltöö valdkonnas - minia on pereterapeut ja poeg tegeleb rohkem uurimustööga sõltuvusprobleemide vallas. Me vestlesime pikalt eriala puudutavatel teemadel ja sain neilt üsna olulist infot haiglates töötavate sotsiaaltöötajate kohta ja kuidas tervishoiu sotsiaaltöötajad jagunevad, millistesse astmetesse, see on omamoodi süsteem. Sain neilt vihjeid ja märksõnu, mille abil on võimalik leida raamatukogust materjale. See oli väga huvitav vestlus ja nad tegelikult tulidki selle eesmärgiga, et anda mulle natuke infot, kuidas toimub reaalne töö ja mis on probleemid.
See on olnud huvitav esimene nädal siin ja edasi sellel nädalal muutuvad loengud rohkem sotsiaaltöö kesksetemaks ja puudutavad erinevaid sihtgruppe - see nädal keskendub rohkem laste hoolekandele.

PS: Kirsteni ja Ole kaunis ajjas kasvab Veronica lill, nii et Verra sinu nimeline lill on ka olemas ja siin üks pilt sellest lillest :)

Head emadepäeva!!!

Head emdepäeva ema ja kõik teised emad, kes seda blogi loevad! Need tulbid on Teile ja olgu see ilus päev täis päikest ja rõõmu!!! :)

Kallis ema!!!

Kuigi tütar on kaugel ta

kingib Sulle kõik.

Kõik päiksekiired, mõtted,

miljon lilleõit.

Kuid see kõik on ikkagi veel vähe,

ma kingin Sulle taevast kaunima tähe.

Tähe, mis kiirgab südamesoojust

ja suurendab õnnehoovust.

Ma üritan ikka oma blogi täita... aga nädala sees on väga kiire koguaeg. Nüüd on, aga käes nädalavahetus ja vaba aega on kohe liiga palju, nii et hakkab vahepeal lausa igav, igatsus kodu järgi tuleb peale, koolipäevadel on nii kiire ja õhtuks oled läbi, et ei jõua mõeldagi sellele. Eks nüüd ongi see aeg, millal tegeleda interneti sissekannete ja piltide laadimisega.

Reedel olid meil loengud kauem kui tavaliselt ja peamisteks teemadeks olid multikulturalism ja vähemusrahvad Norras ning mujal maailmas. Peale loenguid, kella neljast läksime Vigelandi skulptuuriparki, mis on nimetatud skulptor Gustav Vigelandi järgi, kelle 212 skulptuuri asetsevad seal ja mis kujutavad inimsugu kõivõimalikes vormides. Pargi keskel on monoliit, mis on 17 m kõrgune ja pargi kõrgeim punkt. See koosneb 121 kokkuhaakuvast inimfiguurist ja samba alusel on 36 gruppi inimfiguure, mis kirjeldavad inimese elujärke ja suhteid. Reedel toimus seal pargis barbeque (BBQ) ja parki oli kogunenud väga suur hulk noori grillima ning päikest võtma, nii et meie liitusime ka nendega.

Laupäeval käisme koos minu perega, kus elan ranniku ääres, sõitsime asulatesse, mis jäävad mööda rannikut allapoole Oslost lõunasse, Taani poole. See oli väga ilus, näha maastiku ja rannikut. Põhieesmärk oli minna ühele saarele nimega Moss, mis on ühendatud mandriga ja sealt avaneb vaade merele ja hea ilmaga on näha isegi Taanit. Kuid täpselt siis, kui olime jõudnud mere äärde läbi metsa, kust oleks saanud näha kaunist vaadata, siis tuli ootamatult udupilv...no selline udu ja külm ja väga järsku - ei vedanud. Seal samas kohas külastasime ka ühte kunstinäitust, bostnia ja maailma naiste kohta. Kuid ikkagi oli see mõnus väljasõit ja külastasime tagasi tulles asulat nimega Son, see on ilus linnake, kus enamik maju on madalad, väga vanad ja valget värvi ning seal on väga palju jahte nagu igas sadamas siin Norras. Norras on üldse enamik vanu maju valged ja lausa terved asulad, see on hästi ilus vaadata.

Kui keegi soovib mulle helistada siis see ei ole hetkel võimalik, sest arvan et mul pandi telefon kinni kuna limiit, mille seadsin on täis. Ma tegin eile küll ettemakse, aga vist jääb nüüd nädalavahetuseks kinni. Nii, et mulle ei saa helistada mõned päevad, aga ma arvan, et see on isegi hea siis hoiangi natuke kokku. Ma üritan homme mingi aeg seda telefonikaarti kasutada, mille saime siitpoolt programmi kaudu.

Täna olen lihtsalt siin kodus, ei plaani kusagile minna ja esmaspäeval niisamuti. Ilmaennustuse järgi läheb meil siin jahedamaks esmspäevast. Täna on 20 kraadi, aga pilves. Tegelen nädalavahetusel ka natuke Eestit tutvustava ettekandega, mille pean esitama programmis osalejatele ja nende peredele tesispäeva õhtusel koosviibimisel.

See on see saar, millest kirjutasin ja siit mere äärest oleks pidanud nägema Taanit (aga nagu näha on mu seljataga udu)...

Siin toimub mõnus olemine pargis -

Kohtumine Oslo linnapeaga

Käsime Oslo Linnavalisuse hoones ja kohtusime ka linnapea Fabian Stang´iga. See oli mõnus pärastlõunane aeg raekojas ja peale põgusat kohtumist linnapeaga, kus saime küsimusi esitada ja pilte teha, pakuti meile suupisteid ja anti ülevaade linnavalitsuse tööst.

See oli tõesti suur au kohtuda linnapeaga isiklikult ja et ta oli nõus meid vastu võtma vaatamata, sellele et tal on palju tööd.

Peale kohtumist tehti meile ekskursioon raekojas, kus on erakordsed seinamaalid ja kogu raekoda on valmistatud Norrast pärit materjalidest ja see on eriline sest tänapäeval on enamik materjale sissetoodud ja valmistatu mujal riikides.

Õhtu poole läksime järjekordsele laevasõidule, seekord tegime tiiru saarete ümber. Pärast seda käisime jalutamas Akershus´i lossi ja kindluse ümber.

Siin olles on päevläbi huvitav ja tahaks nii palju asju kirja panna, aga kui hakkad kirjutama siis ei oskagi midagi kirjutada ja mõtteid lausetesse panna.

Hea on tegelikult mõelda, kui hästi me Eestis elame võrreldes nende riikidega kust meie gruppi liikmed on. Norraga ei anna muidugi meid päris võrrelda, aga siiski ja teised riigid on ikkagi nn kolmanda maailma riigid.

Huvitav on ka see, et Norras on inimesed loomult viisakad nagu nt ka Šveitsis, see on neisse kuidagi sisse kasvanud.

Nt kui ma bussipeatusesse lähen siis moodustub rida, selline järjekord, see kes oli bussipeatuses esimesena saab bussile ka esimesena, mitte kõik ei hakka korraga tormama, ma ei saanud algul aru, miks kõik seisavad reas. See on nende jaoks kuidagi loomulik vaoshoitus ja teineteise austamine - sellised pisiasjad.

Minu pere tegeleb palju oma ajjaga ja on natuke mures, et hetkel on mai kuu kohta liiga soojad ilmad ja mis siis saab kui külmaks jälle läheb, sest kõik on varakult õitsele löönud - kas saak tuleb hea või läheb hoopiski kaotsi.

Minu perel, kus elan on vaatamata nende eale palju hobisid ja Ole tunneb suur huvi erinevate keelte vastu ning hetkel on tal käsil vene keele õppimine. Ta on väga huvitatud selle praktiseerimisest minuga. Minu jaoks on siin olemine keeleliselt ka väga rikkalik, sest ma suhtlen igapäevaselt peamiselt inglise keeles, kodustega eestis - eesti keeles ja perega siin, kelle juures olen venekeeles ning selle riigi emakeel on hoopiski norra keel. Pluss ma üritan anda neile ülevaadet eesti keele eripäradest ja sarnasustest norra keelega. Keeleliselt on see väga rikastav kogemus ja see et sa suudad ikkagi ennast ümberlülitada ühelt keelel teisele on ka päris suur väljakutse.

Hea on see, et ma saan nende juures süüa korralikult ja õhtusöögid on võimsad, eile grilliti aias liha ja täna pakkus perenaine kalarooga. Kirstenile meeldib süüa teha, kuna nad on võõrustanud selle programmi kaudu enne viite inimest erinevatest eksootilistes maadest, siis on ta oma söögitegemise oskust arendanud üritades sobitada kokku erinevate riikide toite ning nendele omapäraseid maitseaineid ja komponente. Tema söögid on huvitavad ja väga maitsvad.

Me ei ole ikka veel saanud oma üliõpilaskaarte loodan, et saame need vähemat homme. Ja olen hakanud siin mõtlema, kas ma hakkan üldse kasutama seda jõusaali võimalust, sest ma pigem veedan nii palju aega kui saan ülikoolist väljas, linna ja ümbrust avastades ning kodus saan küll ja küll trennis käia. Igapäevane koolis käimine ja mööda linna kondamine on ka väga koormav ja tõsine trenn ning mul on jala lihased terve nädala valutanud – siin on kogu aeg ainult mäest üles ja alla liikumine igalpool. Meile on korraldatud viimaseks nädalavahetuseks ka mäegitrip, mis on kindlasti väga koormav ja huvitav ning see pidi olema üks parimaid ettevõtmisi siin.

Kuna nädalavahetusel kooli ei ole ja tegu on pika nädalavahetusega (esmaspäev vaba) siis me veedame aega peredega ja minu perel on sellel nädalavahetusel mingid plaanid, kuhu mind viia. Ma arvan, et kusagile ranniku äärde, nad on seda maininud, nii et ootan põnevusega.

PS: Raekoda on Oslo halduskeskuseks ja selles rikkalikult dekoreeritud saalis toimuvad tseremooniad ja iga aasta detsembris antakse seal üle Nobeli rahupreemia.

Nobeli Rahupreemia keskuse külastus

Viimastel päevadel on olnud päris usin koolis käimine, eile ja täna külastasime Nobeli Rahupreemia hooneid, eile käisime komiteemajas (http://www.nobel.no/), kus on ka raamatukogu ja täna Nobeli Rahupreemia keskuses (http://www.nobelpeacecenter.org/). Raamatukogu kasutamine on seal ka võimalik, mis on hea sest seal on raamatud inglise keelsed. Eile andis meile loengu prof Öyvind Tudtvet ja ta rääkis Sotsiaalhoolekandest ja selle arengust Norras. Tänane loeng oli Norra Riiklik hoolekanne ja sotsiaalpoliitika prof Knut Halvorseni poolt. Nobelirahupreemia hoonetes räägiti meile nende majade ajaloost ja rahupreemia olemusest ning kellele neid välja antakse. Sealt võis leida erinevadid materjale ja videosid sõnavbaduse kohta, nende kohta, kes on tapetud selle tõttu jne ja ka kliima soojenemise teemalised ruumid ning filmid.

Me ei ole veel kätte saanud oma üliõpilaskaarte ja seega veedame aega peale ülikooli ja astutuste külastusi omalkäel linna avastades. Eile kondasime ringi mööda mere äärt, kus asuvad peamiselt jahisadamad ja on palju kohvikuid. Ja täna käsime laevaga sõitmas sest siin on võimalik Oslo bussipiletiga reisida ka laevaga (veebuss), ühest sadamast teise, sest osa asju ja asulaid on teisel kaldal ning seal on ka muuseumid. See oli selline mõnus ülelahe sõit ja kestis mingi 15 minutit. Nüüd on meil siin kuumad ilmad ja lubab kuni nädala lõpuni sooja (20-25 kraadi).

Käsime ka mööda poode ringi ja leidime suveniiri poed, kus saab hiljem midagi koju kaasa osta – trolle igas mõõdus. Need on ühed vähesed nn. tax free poed.

Homme läheme Oslo linnapeaga kohtuma ja linnavalitsuse hoonesse nii, et tundub huvitav päev tulevat.

PS: Tuleb välja et need tee, kohvi ja küpsised klassides on ikkagi spetsiaalselt meie jaoks korraldatud, aga ikkagi kõik on väga tasemel.

Ülikooliga tutvumine

Täna oli esimene päev ülikoolis ja Anders tutvustas meile kooli ruume ning tegime tutvust ka osade õppejõududega, kes hakkavad meile loenguid andma. Ülikoolihoone koosneb kolmest erinevast majas, mis asuvad kesklinnas teinetese lähedal, meie loengud toimuvad ülikooli uues osas, kus õpetatakse teiste erialade hulgas ka sotsiaaltöö eriala.

Ülikool on üsna suur ja seal õpib kokku ligi 12000 üliõpilast. Anders tegi meile ekskursiooni ka kahte teise hoonete kompleksi. Veel käisime loengus, kus saime ülevaate raamatukogu süsteemidest ja me saame hakata raamatuid laenutama või siis e-raamatukogu kasutada.

Me saame selleks neljaks nädalaks, mis me õpime ülikoolis ka üliõpilase staatuse ja üliõpilaskaardid, mis annavad võimaluse koolis ringi liikuda. Osadesse ruumidesse on ligipääs vaid kaardiga ja siis saab raamatukogu ja internetti kasutama hakata, kui saame kaardid ja koodid. Üliõpilaskaart annab ka üsna suure soodustuse muuseume külastades.

Veel saame me hakkata soovi korral käima jõusaalis ja selle kasutus on 50 nok (190EEK) kuu eest, mis on üsna soodne.

Ülikoolihoonete kompleks on väga suur ja keeruline esialgu. Meile näidati täna ka teraapia ruume, kus on näiteks võimalik jälgida teraapiat klaasi tagant, mis paistab teraapia ruumis peegel pinnana. Seda õppeklassi kasutatakse, et õpetada tudengitele pereteraapiat ja tehakse rollimänge. Reaalselt toimub ka teraapia vajadusel sellistes ruumides. Siis on ülikoolis ka töötajatele puhkeruumid, kus saab pikali visata ja lõõgastuda ;)

Kõigis klassiruumides on kraanikausid, kohvi, tee, küpsised ja veekeetjad. Ja õppematerjalid, mida nad kasutavad on samuti täiesti seinast seina ja kõik vajalik on olemas klassides. See on lihtsalt hämmastav, kui võrd heal tasemel on see ülikool ja õppematerjalid.

Ja nagu meie professor Anders ütleb, et Norras on nii, et kui miski ei ole võimalik, siis on see siiski kuidagimoodi võimalik kui sa seda väga tahad. Kõike annab korraldada ja läbirääkida, kuid mõistlikuse piires.

Esimene loeng oli Norra kultuurist ja rahvast ning selle viis läbi prof Magid Al-Araki, kes on pärit Sudaanist, kuid Norras elanud ligi 30 aastat. Tema ettekanne oli väga emotsionaalne, teatraalne ning huvitav oli kuulda norralaste kohta loengut, kelleltki kes ei pärine siit vaid on sisserännanud. See on väga hea lähenemine kultuuri ja rahva tutvustamiseks ja nende eripära lahti seletamiseks. Tema on väga rahul oma eluoluga Norras ja tõi välja huvitavaid fakte norralaste kohta.

Peale kooli veetsime aega peatänaval (Karl Johans tänav), istusime kuninga pere palee kõrval muru peal ja jalutasime veidi ringi.

Koju jõudes ootas mind rikkalik kõhutäis ja ülejäänud õhtu veetsin arvuti taga, et saada järjepeale blogi sissekannetega.

Minu selja taga olev tänav on see, mida mööda ma kooli lähen, alates tänava algusest, kus asub bussiterminal.

Peredega kohtumine

Hostelis veetsin eilse öö ühes toas koos kahe Nepalasega ja ühe naisega Namibiast. Ja tänane päev on möödunud jälle teiste osalejatega tutvumise tähe all :)

Täna saime me kõik ka esimest korda kohtuda peredega, kelle juures hakkame järgnevad kaks nädalat elama. Mina elan linnast väljas ühe vanapaari juures, kelle nimed on Kirsten ja Ole Johan Nad elavad Siggurudi linnas mis jääb Oslost umbes 25 kilomeetri kaugusele ja siia saamiseks tuleb kasutada kahte bussi, kaks korda päevas käib siia otse buss. Bussijaamast tuleb tulla mäest üles ja nende maja on kõige kõrgema mäekünka otsas, vähemalt meie mõistes on see mägi, nende mõistes mitte. Akendest avaneb vaade asulale ning metsadele orgudes ja maja on mitmel tasandil. Maja ümbritseb ilus aed, mille eest nad ise hoolitsevad ja Ole hobiks ongi taimed, botaanika. Ole töötab telekomunikatsooni insenerina ja Kirsten on töötanud raamatukogu hoidjana, neil on 3 last kellel on juba oma pered ja lapsed.
Teised osalejad nimetavad oma peresid, kus nad elavad, vanemateks ja mina siis vanavanemateks.

Mul on omaette tuba ja majas on üldse palju tube ei ole suutnud neid veel kokku lugeda - a´la elutuba, olemisetuba, töötuba, arvutituba ja siis veel töötuba jne. Minu toast avaneb vaade nende ajjale ja kivitaimlale tiigiga ning kõige selle taha jääb mets. Mõnus on aknast kuulata, kuidas vesi suliseb ja linnud laulavad.
Tuleb välja, et neil on majas olemas ka wifi ühendus, mis on minu jaoks vaid puhas rõõm. Seni on wifi olemas olnud kõikides kohtades kus olen peatunud.
Eks see sõitmine siia on natuke esialgu keeruline, aga ma arvan et see asukoht ja selle koha ilu kompenseerib selle. Sest täna kui lahkusime noorte hostelist Kirsten näitas mulle, kuidas siia jõuda ja me käisime nn sentral stationis, siis see ei olnud just kõige ilusam pilt, nagu ikka suurte linnade terminalides, kus liigub väga erinevaid inimesi, seal on palju kerjused ja purjakil inimesed.

PS: peres on ka must kass, kelle nimi on "püss", norra keelse hääldusega :)

Oslo ümbrusega tutvumine ja kohtumine teiste osalejatega

Tänane päev on olnud väga muljete rohke ja keeruline. Kohtusin kõigi teiste osalejatega ja programmi tegijatega. Meid on kokku üheksa inimest, väga kirju seltskond ja niivõrd erinevates maadest üle maailma. Üks, ja ainuke mees on Indiast ja tema nimi on Virochan (35a, vuntsidega), ülejäänud on naised – Türgist Emine (34a), Maldiiviast ühelt saarelt Sobira (41a); Namiibiast on Nomza (46a); Kirgistanist Kyial (32a); Kreekast Hara-Tinothea (36a); kaks naist Nepalist Daya (29a)ja Bijaya (55a). Meiega pidi liituma ka veel mõndades loengutes üks mees, kes õpib Oslo Ülikoolis magistratuuris ja on pärit Palestiinast, ta annab meile ka ühe päeva loenguid. Norra poolt selle programmi korraldajad on päris toredad ja nad on seda asja korraldanud ligi 20 aastat, see on vabatahtlik tegevus nende jaoks.

Väike osa meie seltskonnas ja taga on professor Oslo Ülikoolist Anders Björnsen, kes on korraldanud kõike mis on seotud loengutega ja ta annab ise üsna palju loenguid.

Nädavahetuse oleme nüüdseks siis veetnud Haraldsheimi noorte hostelis (http://www.haraldsheim.no/) ja eile tehti meile väike linna tuur. Käisime vaatamas vaadet Oslole ühest kõrgemast paigast, siis käsime veel Oslo suusahüppemäge uudistamas – Hollmenkollen (http://www.skiforeningen.no/). Peale seda viidi meid Norra Meremuuseumisse (http://www.norsk-sjofartsmuseum.no/) filmi Norra maastiku kohta vaatama, mis oli väga huvitav kogemus, sest see ekraan koosnes viiest suures telekas ja see oli paigutatud kaarena, seega sa oleks nagu ise selles filmis sees olnud. Seal olid vaated merel sõites ja lennates üle erinevate Norra piirkondade – see on ikka päris võimas, milline on Norra maastik, see film andis aimu selle kohta, mis mind tegelikult siin Norras olles ümbritseb.